NÄDAL15: Kas nuga on kuri?

Kas nuga on kuri? Mõtteid tehnoloogia eetikast

Küsimus sellest, kas mingi tehnoloogia saab olla iseenesest eetiline või ebaeetiline, tundub esmapilgul lihtne. Aga mida kauem selle peale mõelda, seda keerulisemaks see muutub.

Minu vastus on: ei. Tehnoloogia ise ei ole eetiline ega ebaeetiline. Eetika on inimlik kategooria ja see eeldab tahet, kavatsust ja valikut. Tehnoloogial ei ole ühtegi neist.

Nuga ei tapa kedagi ise

Võtame lihtsa näite väljastpoolt IT-maailma. Nuga on tööriist. Sellega saab lõigata leiba, teha operatsioone ja valmistada süüa. Sellega saab ka tappa. Kas nuga on seega eetiline või ebaeetiline? Ilmselgelt ei ole see kummalgi juhul noa omadus. See on inimese, kes nuga hoiab, omadus.

Sama loogika kehtib tehnoloogia kohta üldiselt. Internet võimaldab jagada teadmisi, hoida ühendust inimestega teiselt poolt maakera ja korraldada revolutsioone. Internet võimaldab ka levitada vihakõnet, petta inimesi ja korraldada küberrünnakuid. Internet ise ei tee kumbagi. Inimesed teevad.

Aga mis siis jälgimistarkvara?

Siin tekib loomulik vastuväide. On ju olemas tehnoloogiaid, mis tunduvad olemuslikult problemaatilised. Jälgimistarkvara, mis on mõeldud inimeste tegevuse salajaseks jälgimiseks. Näotuvastussüsteemid, mis võimaldavad autoritaarsetel riikidel kodanikke jälitada. Kas need ei ole iseenesest ebaeetilised?

Ma arvan, et ei ole. Ka siin on eetiline küsimus kasutuses, mitte tehnoloogias endas. Jälgimistarkvara võib kasutada lapsevanem, et kaitsta oma last ohtlike kontaktide eest. Näotuvastus võib aidata leida kadunud inimesi. Probleem ei ole tehnoloogias, vaid selles, kes seda kasutab, kelle vastu ja millistel eesmärkidel.

See ei tähenda, et kõik kasutusviisid on võrdsed. Mõned kasutusviisid on selgelt ebaeetilised. Aga ebaeetiline on kasutaja käitumine, mitte tööriist.

Miks see vahetegu üldse oluline on

See ei ole lihtsalt filosoofiline sõnamäng. Sellel on päris praktilised tagajärjed.

Kui usume, et mingi tehnoloogia on iseenesest halb, siis kaldume seda keelustama või piirama, isegi kui see lõikab ära ka legitiimsed ja kasulikud kasutusviisid. Kui usume, et tehnoloogia on neutraalne, siis suuname oma energia sinna, kus probleem tegelikult asub: inimeste käitumisse, seadustesse ja normidesse, mis reguleerivad kasutust.

Tekstis mainitud tehnofiilide ja tehnofoobide vaheline vaidlus on tegelikult selle sama küsimuse eri väljendused. Tehnofoob näeb tehnoloogias ohtu iseenesest. Tehnofiil näeb selles vabastajat iseenesest. Mõlemad eksivad samal viisil: nad projitseerivad inimlikud väärtused tööriistale.

Küll aga on olemas vastutus

Öeldes, et tehnoloogia on neutraalne, ei tähenda see, et selle loojatel puudub vastutus. Kui keegi arendab tööriista, mille peamine või ilmselge kasutusviis on kahju tekitamine, siis on tal selles oma osa. Relvatootja ei saa öelda, et tema tegi lihtsalt metalli ja mõni teine inimene otsustas sellega midagi teha.

Siin tuleb mängu disaini eetika. Mis on tööriista peamine eesmärk? Millised kasutusviisid on sellesse sisse ehitatud? Kas tööriist muudab kahju tekitamise lihtsaks või raskeks? Need on küsimused, mis puudutavad juba loojate valikuid ja seega ka nende eetilist vastutust.

Aga ka see on lõpuks inimlik küsimus, mitte tehnoloogiline.

Kokkuvõtteks

Tehnoloogia on tööriist. Nagu kõik tööriistad, on ta nii hea kui halb täpselt nii palju, kui seda on inimesed, kes teda kasutavad. Eetilised küsimused ei kao kuhugi, aga need tuleb esitada õiges kohas: inimese kavatsuste, valikute ja vastutuse kohta, mitte raua ja koodi kohta.