Nädal 2: Tehnoloogia ajalugu! Mis jäi maha? Mille võtsime kaasa?

 Mis jäi maha ?

Ei midagi muud kui akustilised sidestid.

Mis see on? Akustiline sidesti on seade, mis ühendas arvuti modemiga telefoni kaudu, kuid erinevalt tänapäeva pistikutest, puudus sel elektriline otseühendus telefoniliiniga. Selle asemel oli seadmel kaks kummist "tassi", mille sisse suruti tavalise lauatelefoni toru.[3]

Milleks see vajalik oli?

Kuna enamikes riikides telefoonika oli riigi monopol siis olid seal ka kaasnevad veidrad seadused, inimmesed ei tohtinud ühendada telefoni võrku seadmeid mis polnud toodetud seaduses lubatud tootja poolt. seega see oli juriidiline loop-hole ja Kuna enamikus riikides oli telefoniside riiklik monopol, kehtisid seal ka ranged ja kohati veidrad seadused. Inimesed ei tohtinud telefonivõrku ühendada seadmeid, mis polnud toodetud seadusega lubatud tootja poolt.[3]

Seetõttu oli akustiline sidesti nutikas juriidiline lünk (loophole): kuna seade ei puutunud elektriliselt telefoniliini vastu, vaid "suhtles" sellega ainult heli kaudu, ei loetud seda ametlikult võrku sekkumiseks. See võimaldas inimestel oma arvuteid võrku ühendada ilma seadust rikkumata või telefoniettevõttelt eriluba küsimata.

Aga mis kasu siis sellest ikkagi oli?

Lisaks juriidilisele vabadusele pakkus akustiline sidesti ka esimese tõelise mobiilsuse. Kuna see ei vajanud spetsiaalset pistikupesa, said teadlased, ajakirjanikud ja varajased arvutientusiastid luua ühenduse suvalisest taksofonist või hotellitoast. See muutis tavalise telefonitoru andmeväravaks, võimaldades saata tekste ja koodi asukohtadest, kus varem oli võimalik ainult rääkida. See oli ajastu "mobiilne internet", mis hoolimata oma tundlikkusest välismüra suhtes, tegi info liikumise asukohast sõltumatuks.

Mis tuli kaasa?

kirjutustmasin -> ascii -> emojid

Kuigi kirjakeele kasutamine kunstiloomeks pole midagi uut – seda tehti juba Antiik-Kreekas, siis tuleme alustuseks hoopis mõne sajandi tagusesse aega. Täpsemalt aastasse 1867, kui väike sats ameeriklasi eesotsas C. L. Sholesiga patenteeris esimese kirjutusmasina (kuigi esimesena nad seda ei leiutanud, selleks võis olla hoopis üks Taani pastor).

Aga mis meile sellest esimesest masinast? 

Sholesi masin annab meile ühe ajaloolise säilivuse boonusena meie põhiteemale olulise elemendi: QWERTY-asetusega klaviatuuri. Seda kasutab enamik maailmast, kui välja jätta "veidrikud" – nagu näiteks prantslased oma AZERTY-asetusega. QWERTY-asetust on aastate jooksul riigiti kohandatud, et mahutada keelte eripärasid, kuid valdav osa paigutusest on jäänud samaks.

Nii kirjutusmasin olemas? millal emojisid saab?

Enne ASCII-standardi loomist (1963) toimus nii mõndagi "nipet-näpet". Katsetati erinevaid viise, kuidas luua kirjavahemärkidega kunsti ja luulet. Tõeline buum kirjutusmasinakunsti loomes jäi ajavahemikku 1900–1950 – sel ajal toimetasid kunstnikud nagu Henri Saint-Pierre, Paul Smith ja Alan Riddell.[1]

Vahepeal toimus paar sõda, aga neist hüppame üle otse kuuekümnendatesse, kust leiame IBM 1403 maatriksprinteri (line printer). Selle masinaga prinditi välja esimesed "digitaalsed emotikonid", millel oli ka nunnu nimetus: line printer art.[1]

Kuuekümnendatega jätkates jõuame aastasse 1963, mil ANSI avaldas ASCII-standardi. Sisuliselt oli see 7-bitine tähemärkide süsteem elektroonilise kommunikatsiooni toetamiseks. Sealt edasi toimetati kõvasti ja leiutati palju ASCII-kunsti – seda osati isegi animeerida –, kuid meie ei jahi otseselt suurt kunsti, vaid jahime just emotikone.[1]

Emojide sünd, sellel algelisel kujul.

1982. aastal pakkus Carnegie Melloni ülikooli teadlane Scott Fahlman välja sümbolid ":-)" ja ":-(", et märkida ära naljad ja tõsisemad kommentaarid.[1]

1986. aastal leiutati tarkvara FIGlet, mis võimaldas muuta lihtsa teksti suurteks ASCII-bänneriteks. Samal ajal leiutasid jaapanlased oma unikaalse stiili – kaomoji, millest hiljem kasvas välja meile kõigile tuntud emoji.[1]

Sealt edasi plahvatas ASCII-emotikonide populaarsus: neid hakati kasutama igal pool – e-kirjades, tarkvaras, jututubades ja foorumites. You name it![1]

Lõpuks ometi!

Aegamööda jõuame aastasse 1999 – 20. sajandi lõpuni on jäänud veel vaid kaks aastat. Jaapanlane Shigetaka Kurita loob esimese komplekti piktogramme, mis saavad hiljem ülemaailmselt tuntuks. Kuigi päris esimesed pildimärgid sündisid Jaapanis juba 1988. aastal seadmele Sharp PA-8500, oli just Kurita komplekt see, mis muutis ajalugu. Tema loodud 176 emotikoni olid mõeldud Jaapani mobiilioperaatori NTT DoCoMo teenuse "i-mode" jaoks. Sealt edasi ei saanud piktogrammide võidukäigule enam pidurit tõmmata – need vallutasid maailma, liikudes MSN Messengerist praktiliselt kõikidesse operatsioonisüsteemidesse.[2]

Allikad

1. "History-of-ascii-art"

https://www.asciiart.eu/history-of-ascii-art

2."Emoji timeline" Daniel Hånberg Alonso, 2017

https://emojitimeline.com/ 

3. "Acoustic coupler" 15 jaanuar 2017
https://www.gktoday.in/acoustic-coupler/